Rakvere Invent Maamõõtmine Inventariseerimine

MAAMÕÕTMISEST ÜLDISELT

Mis on Katastrimõõdistamine?

Katastrimõõdistamine on see, kui geodeetiliste mõõdistustööde käigus (lihtsamalt siis maamõõtmise käigus) mõõdistatakse olemasolevate katastriüksuste (kinnistatud maade) piire või mõõtmise tulemusel moodustatakse uus või uued katastriüksus(ed). Seega põhimõtteliselt kõik mis on seotud kinnistu piiride (piirimärkide ja piiripunktide) mõõdistamisega ongi Katastrimõõdistamine. Katastrimõõdistamine ja selle tulemusel valmiv dokumentatsioon on maakorralduslik toiming. Tihti on vaja inimestel ehitamiseks geoalust ehk nn. alusplaani. Geoaluse mõõdistamine ja koostamine ei ole aga katastrimõõdistamine, vaid kuulub topograafia või ehitusgeodeesia valdkonda. Geoaluse mõõdista- misel mõõdistatakse erinevad maapinna kõrgused (reljeef). Katastrimõõdistamisel üldjuhul erinevaid kinnistusiseseid maapinnakõrguseid ei mõõdistata või kui mõõdistatakse, siis neid katastriplaanil ja maamõõdu toimikus ei esitata. Katastrimõõdistamiste andmed kajastuvad Maa-ameti katastrikaardil. Erinevad kõrguste mõõtmised (nivelleerimised) katastrikaardil ei kajastu, vaid selle jaoks on olemas erinevas mõõtkavas topograafilised kaardid ja geodeetilised alusplaanid.	Katastrikaart Piltide suurendamiseks kliki pildile
Topograafiline kaart Madala täpsusega AFG plaan Lihtne täpne katastriplaan Keeruline täpne katastriplaan	Katastrimõõdistamist on Eestis teostatud erinevatel aegadel erineva täpsuse ja metoodikaga. Maareformi alguses kasutati laialdaselt nn. Aerofotogedeetilist mõõdistamist (AFG). AFG puhul mõõdistati teraslindiga piiripunktide vahelised kaugused, punktidevahelisi nurki aga ei mõõdetud. Maamõõtja võis enda hilisema töö lihtsustamiseks mõõta ka mõned või kõik nurgad, kuid nurkade mõõtmise andmeid maaplaanile ei kantud. Mõõdetud kinnistu piirid sobitati katastrikaardile. Piiri pikkused esitati kas täismeetriteni ümardatult või ühe koma kohaga. Pinnad hektarites samuti ühe koma kohaga. Kuna selline mõõdistamise ja plaanistamise viis võib olla väga ebatäpne, siis pahatihti looduses olevad piirimärgid asuvad hoopis teises kohas võrreldes katastrikaardiga. Kui sellise kinnistu piirimärgid peaksid hävima, siis on vahel suisa võimatu tuvastada kus nad algselt tegelikult asusid. Maamõõtmise erinevatest täpsustest ja metoodikatest saab lugeda täiendavalt siit. Paralleelselt AFG meetodiga kasutati (ja kasutatakse ka praegu) nn. Kaardi ja plaanimaterjali alusel kinnistu moodustamist (KPM). KPM puhul üldiselt piirimärke ei paigaldata üldse ja looduses piire ei mõõdeta. Kui naabruses on mõõdistatud naaberkinnistuid siis kasutatakse nendega piirnevates osades naabrite andmeid. Kinnistu piirid joonistatakse otse katastrikaardi väljavõttele ja sellel ei esitata piirijoone pikkuseid ega nurki. KPM saab kasutada üldjuhul ainult kohtades kus on piisavalt lähteandmeid kaartide ja vanade maaplaanide näol. Nii võib osutuda, et esimese vabariigi aegsed piirimärgid on alles ja kinnstul on olemas ka vana plaan või linnades näiteks vanad krundieralduse kaardid/plaanid. Sellisel juhul on võimalik ka KPM puhul saavutada päris täpseid tulemusi. Üldjuhul on aga KPM veelgi ebatäpsem kui AFG. Kuid sellise töö saab märkimisväärselt odavamalt kätte. KPM tööde teostamisega tegelevad tavaliselt kohaliku omavalitsuse maakorraldajad. Kõikide nende n.ö. ebatäpsete meetodite kasutamise lubamine viidi riigi tasandil seadusandlustesse sisse selleks, et kiirendada maareformi läbiviimist. Täpne mõõdistamine. Aegade edenedes muutusid ka mõõdistamise viisid, mõõtmise vahendid ja mõõdistamise täpsus. Samuti muutusid esitatavad nõuded, erinevates maakondades natuke erinevatel aegadel. Kuni aastani 2000 oli lubatud täpismõõdistamisel pikkuste mõõtmine 50 meetrise teraslindiga. Kõik nurgad mõõdistati. Maaplaanile kanti koordinaatide ristid, piirijoonte pikkused meetrites kahe koma kohaga ning sisenurgad ühe minuti (1`) täpsusega. Kuna terves vabariigis ei olnud veel lõppenud kohaliku põhivõrgu tihendusvõrkude rajamine ega kehtestatud katastrimõõdistamisel üleriigilist ühtset koordinaatide süsteemi, siis teostati mõõtmised nn. Suvalises süsteemis. See tähendab, et iga maamõõtja alustas oma maatüki mõõtmist enda valitud ja meelepäraste koordinaatide järgi. See pidi tagama vähemalt ühe kinnistu piires piiripunktide asukohtade täpsuse üksteise suhtes (eeldades, et maamõõtja teeb oma töö korrektselt ja täpselt). Selliste kinnistute piirid kanti katastribüroos ortofotole (aerofotole) „umbes-täpselt“ meetodil. See tähendab, et kinnistu ringpiir (eeldades, et on täpselt mõõdetud) kantakse muutumatul kujul kaardile, kuid kinnistu asukoht ei pruugi olla päris täpselt kaardile kantud. Kuna piiripikkuseid võis mõõta lindiga, siis tihti tuli eriti pikkadel piirilõikudel ette ka joonepikkustes suuremaid või väiksemaid eksimusi, mistõttu alates 2000 aastast keelustati lindiga piiride mõõtmine ja kohustuslikuks sai elektrooniliste elektrooptiliste mõõteseadmete või laserkaugusmõõtjate kasutamine. Selliste seadmetega mõõtmisel, kui seade on kontrollitud ja korras ning kasutatakse õigesti, saab rääkida ükskõik kui pikkade distantside mõõtmisel juba mõõtmisveast mis jääb paari sentimeetri piiresse või isegi alla selle.
Koos Eesti põhivõrgu rajamise ning uue Lambert Estonia (L-Est) koordinaatide süsteemi kehtestamisega muutusid nõuded katastrimõõdistamisele veelgi. Tänasel päeval on üldiselt lubatud mõõta vaid riiklikus L-Est süsteemis. See tagab lisaks konkreetse kinnistu mõõdistustäpsusele ka selle kinnistu asukohalise paiknemise täpsuse. Maamõõtja poolt plaanil esitatud koordinaatide järgi asetub kinnistu katastrikaardil täpselt sinna, kus looduses piirid on. Sellise kinnistu kadunud piirimärke on igal ajal võimalik taastada täpselt kohta, kus nad algselt asusid. Eelduseks on muidugi see, et maamõõtja poolt esitatud koordinaadid on õiged ja mõõtmisel ei ole tehtud suuri mõõtmisvigu. Et saada konkreetsesse kohta riikliku koordinaatide süs-teemi koordinaate selleks on kaks võimalust. Avatud maastikul saab koordinaadid määrata kindlale punktile (näiteks piiripostile) GPS seadmetega. Avatud peab olema maastik selleks, et seade suudaks segajateta ühenduse luua satelliitidega. Metsas, võsas või lhtsalt puu all seega selline moodus ei sobi, kui tahetakse saada õigeid ja täpseid koordinaate. Maamõõtmisel kasutatavate GPS seadmete täpsusklass jääb paari millimeetri ja paari sentimeetri vahele. Kellel GPS seadmeid pole, need kasutavad mõõtmise alustamiseks riikliku põhivõrgu punkte. GPS olemasolul, kui objekt asub kinnisel maastikul (nt. mets), märgitakse lagedale maha kaks GPS punkti (GPS paar) milledelt mõõtmist alustatakse. Nii tuleb enne kinnistu mõõtmisele asumist, tavaliselt maamõõtjal rajada objektini ja mõõdistada nn. Sidumiskäik. Hajaasustuses asuvad riiklikud punktid (punktide paarid) umbes 5-6 km vahedega. Seega võib enne pisikese maatüki mõõtmisele asumist osutuda vajalikuks kilomeetreid pikkade käikude mõõdistamine, mis osutub põhitüki mõõtmise mahust mitmeid kordi mahukamaks ja aeganõudvamaks. Sellepärst võibki maamõõtjaid ikka ja jälle selliste riiklike põhivõrgu punktide juures askeldamas näha.	Eesti põhivõrgu punkti tunnuspost Sidumiskäik ja käiguskeem
Katastriüksuse plaan Töö joonisfailiga	Sisetööd Pärast välitöid, kui piirid on nõuetele vastavalt piirimärkidega tähistatud, riiklikud L-Est koordinaadid on objektile sidumisega toodud või GPS seadmetega määratud ja piirid ning situatsioon mõõdetud, asub maamõõtja väljas saadud andmete töötlemisele, ning dokumentatsiooni koostamisele. Kui andmete töötlemisel peaks selguma, et mõõdistamiskäigud ei sulgu nõutava täpsusega või kui selgub, et mõõdetava kinnistu piirid ei sobi juba varemmõõdistatud kinnistute piiridega, siis teostab maamõõtja kordusmõõtmised, et vigade põhjus välja selgitada. Kui vigade põhjust ei suudeta tuvastada või kui keegi ei tunnista, et on teinud vea, siis kontrollivad looduses mõõtmisi Maaameti kontrollbüroo geodeedid, ning langetavad otsuse, kes peab oma töö ümber tegema. Kui kõik on korras koostab maamõõtja katastriüksuse plaanid, piiriprotokollid ning katastriüksuse toimiku. Maaomanik saab tavaliselt Maa-ametist pärast katastriüksuse registreerimist ühe plaani, piiriprotokolli, kohaliku omavalitsuse korralduse, kandeotsuse jm. juriidilised dokumendid. Kogu välitööde aruanne, koordinaatide ja pindalade arvutused, ning muud maamõõtja poolt koostatavad dokumendid, jäävad maamõõdutoimikusse ning arhiveeritakse.
Piiride tuvastamine ja piirimärkide taastamine. Väga tihti on kinnistute piiridelt kadunud piirimärgid. Piiri-protokollile allakirjutmisega võtab maaomanik endale ka vastutuse piirimärkide säilimise eest. Enamasti kaovad just metalltorust märgid ja piirikivid harvem. Põhilised kohad kus kohe kuidagi märgid ei püsi on heina- ja põllumaad, teedeääred ning haljasalad. Kui teede ääres aitab tihti see, kui toru on löödud hästi maa-sisse ja ülemine ots maaga tasa, siis põldudel ja heinamaadel künnab traktor nad ikkagi ära. Seepärast on põldudele piirimärkide taastamine suhteliselt tühi ja mõttetu töö. Praktikas puudub ka vajadus kui just naabritel ei ole piirivaidlusi, sest suuri põllumassiive harivad tavaliselt rentnikud. Kui aga peaks siiski olema vajadus oma kadunud piire taastada siis tuleb tuvastada piirid looduses ning olemasolevale infole ja andmetele ning piirinaabrite kokkuleppel piirimärgid taastada. Eelpool sai loetletud erinevaid täpsuse ja metoodikaga teostatud mõõdistustöid. Seepärast tuleb ka igal üksikjuhul taastamisele läheneda erinevalt. Kõige lihtsam on taastada piirimärke (olenemata kuidas maa mõõdetud on) siis, kui ka naaberkinnistute piiridega kõik kokku sobib. Mida rohkem on alles vanu piirimärke seda parem. Maamõõtja mõõdab võimalikult paljude kinnistute olemasolevate piirimärkide asukohad ära ning arvutab välja taastatavate piirimärkide asukohad. Kui aga peaks naabrite vahel olema vastuolud (erinevad piirijoonte pikkused, erinevad nurgad, erinevad koordinaadid) siis on taastamine märksa aeganõudvam ja keerulisem. Vastuolude puhul on üldjuhul kõige lihtsam taastada L-Est koordinaatide süsteemis mõõdetud üksuste piirimärke. L-Est süsteemis mõõdetud kinnistu piirid taastatakse vastavalt plaanil antud L-Est koordinaatidele (kui nad just ei satu igati ebatõenäolisesse kohta looduses, näiteks tee keskele või hoone sisse vms.) Teiste piirinaabrite vähemtäpsed piirid märgitakse täpse-mate tööde järgi. Nii on üldjuhul taastamisel võimalikud järgmised kõrvalekalded algdokumentidest: L-Est süsteemis mõõdetud töödel piirimärgi asukohaline erinevus kuni 70cm ; Täpsetel kuid suvalises süsteemis mõõdetud töödel ei tohiks katastriüksuse kuju muutuda, küll aga võivad muutuda piirimärkide asukohad aluskaardil ja siin piirangut põhimõtteliselt pole kuna kinnistu võib olla kaardile kantud valesti. Kõige rohkem võivad oma asukohta aluskaardil muuta AFG mõõdetud tööde piiripunktid sest piiripikkused ei pruugi olla õiged ning nurkasid pole neil üldse antud. Seega ei pruugi alati maa-ameti kaardil olev kinnistu asuda looduses täpselt seal kus ta kaardil asub. Kõige kindlamad on ikkagi looduses olemasolevad piirimärgid ja neid keegi liigutada ei tohi. On ka juhuseid, kus maaomanikud on ise piirimärke ümber tõstnud ja siis maamõõtja mõõdab neid, ning ühegi kinnistu piir omavahel kokku ei lähe. Ja kuna keegi ka ei tunnista, et ta piirimärke liigutanud on, siis saavad nõudekirjad oma tööd kontrollida kõik maamõõtjad, kelle tööde piiripostid on oma asukohta muutnud. Ja siis suurtes vaidlustes, vahel selgub ka tõde. Seepärast alati, kui on vaja piirimärke taastada või piire tuvastada, tuleb probleemile läheneda erinevalt ja kõiki asjaolusid arvestades. Alati on igasugustes piirivaidlustes, kui piirid naabritega ei sobi ning kadunud on vanad piirimärgid, mille tulemusel tuleb läbi viia piiride tuvastamine ning uus piirimärkide paigaldamine ning piiride mõõdistus, kõige suurem oht kaotada looduses oma kinnistu küljest maad neil, kelle kinnistu on moodustatud kaardi ja plaanimaterjali alusel (või ka aerofotogeodeetilisel viisil mõõdistatud), sest üldjuhul on just need kõige ebatäpsemad. KPM alusel on meil moodustatud näiteks enamus RMK (riigimetsad), maanteede teemaade ning raudteede teemaade kinnistuid.	Maamõõtmise välitöödel

Katastrimõõdistamine on see, kui geodeetiliste mõõdistustööde käigus (lihtsamalt siis maamõõtmise käigus) mõõdistatakse olemasolevate katastriüksuste (kinnistatud maade) piire või mõõtmise tulemusel moodustatakse uus või uued katastriüksus(ed). Seega põhimõtteliselt kõik mis on seotud kinnistu piiride (piirimärkide ja piiripunktide) mõõdistamisega ongi Katastrimõõdistamine. Katastrimõõdistamine ja selle tulemusel valmiv dokumentatsioon on maakorralduslik toiming.

Tihti on vaja inimestel ehitamiseks geoalust ehk nn. alusplaani. Geoaluse mõõdistamine ja koostamine ei ole aga katastrimõõdistamine, vaid kuulub topograafia või ehitusgeodeesia valdkonda. Geoaluse mõõdista- misel mõõdistatakse erinevad maapinna kõrgused (reljeef). Katastrimõõdistamisel üldjuhul erinevaid kinnistusiseseid maapinnakõrguseid ei mõõdistata või kui mõõdistatakse, siis neid katastriplaanil ja maamõõdu toimikus ei esitata. Katastrimõõdistamiste andmed kajastuvad Maa-ameti katastrikaardil. Erinevad kõrguste mõõtmised (nivelleerimised) katastrikaardil ei kajastu, vaid selle jaoks on olemas erinevas mõõtkavas topograafilised kaardid ja geodeetilised alusplaanid.

Katastrikaart

Piltide suurendamiseks kliki pildile

Topograafiline kaart

Madala täpsusega AFG plaan

Lihtne täpne katastriplaan

Keeruline täpne katastriplaan

Katastrimõõdistamist on Eestis teostatud erinevatel aegadel erineva täpsuse ja metoodikaga. Maareformi alguses kasutati laialdaselt nn. Aerofotogedeetilist mõõdistamist (AFG). AFG puhul mõõdistati teraslindiga piiripunktide vahelised kaugused, punktidevahelisi nurki aga ei mõõdetud. Maamõõtja võis enda hilisema töö lihtsustamiseks mõõta ka mõned või kõik nurgad, kuid nurkade mõõtmise andmeid maaplaanile ei kantud. Mõõdetud kinnistu piirid sobitati katastrikaardile. Piiri pikkused esitati kas täismeetriteni ümardatult või ühe koma kohaga. Pinnad hektarites samuti ühe koma kohaga. Kuna selline mõõdistamise ja plaanistamise viis võib olla väga ebatäpne, siis pahatihti looduses olevad piirimärgid asuvad hoopis teises kohas võrreldes katastrikaardiga. Kui sellise kinnistu piirimärgid peaksid hävima, siis on vahel suisa võimatu tuvastada kus nad algselt tegelikult asusid.

Maamõõtmise erinevatest täpsustest ja metoodikatest saab lugeda täiendavalt siit.

Paralleelselt AFG meetodiga kasutati (ja kasutatakse ka praegu) nn. Kaardi ja plaanimaterjali alusel kinnistu moodustamist (KPM). KPM puhul üldiselt piirimärke ei paigaldata üldse ja looduses piire ei mõõdeta. Kui naabruses on mõõdistatud naaberkinnistuid siis kasutatakse nendega piirnevates osades naabrite andmeid. Kinnistu piirid joonistatakse otse katastrikaardi väljavõttele ja sellel ei esitata piirijoone pikkuseid ega nurki. KPM saab kasutada üldjuhul ainult kohtades kus on piisavalt lähteandmeid kaartide ja vanade maaplaanide näol. Nii võib osutuda, et esimese vabariigi aegsed piirimärgid on alles ja kinnstul on olemas ka vana plaan või linnades näiteks vanad krundieralduse kaardid/plaanid. Sellisel juhul on võimalik ka KPM puhul saavutada päris täpseid tulemusi. Üldjuhul on aga KPM veelgi ebatäpsem kui AFG. Kuid sellise töö saab märkimisväärselt odavamalt kätte. KPM tööde teostamisega tegelevad tavaliselt kohaliku omavalitsuse maakorraldajad.

Kõikide nende n.ö. ebatäpsete meetodite kasutamise lubamine viidi riigi tasandil seadusandlustesse sisse selleks, et kiirendada maareformi läbiviimist.

Täpne mõõdistamine.

Aegade edenedes muutusid ka mõõdistamise viisid, mõõtmise vahendid ja mõõdistamise täpsus. Samuti muutusid esitatavad nõuded, erinevates maakondades natuke erinevatel aegadel. Kuni aastani 2000 oli lubatud täpismõõdistamisel pikkuste mõõtmine 50 meetrise teraslindiga. Kõik nurgad mõõdistati. Maaplaanile kanti koordinaatide ristid, piirijoonte pikkused meetrites kahe koma kohaga ning sisenurgad ühe minuti (1`) täpsusega. Kuna terves vabariigis ei olnud veel lõppenud kohaliku põhivõrgu tihendusvõrkude rajamine ega kehtestatud katastrimõõdistamisel üleriigilist ühtset koordinaatide süsteemi, siis teostati mõõtmised nn. Suvalises süsteemis. See tähendab, et iga maamõõtja alustas oma maatüki mõõtmist enda valitud ja meelepäraste koordinaatide järgi. See pidi tagama vähemalt ühe kinnistu piires piiripunktide asukohtade täpsuse üksteise suhtes (eeldades, et maamõõtja teeb oma töö korrektselt ja täpselt). Selliste kinnistute piirid kanti katastribüroos ortofotole (aerofotole) „umbes-täpselt“ meetodil. See tähendab, et kinnistu ringpiir (eeldades, et on täpselt mõõdetud) kantakse muutumatul kujul kaardile, kuid kinnistu asukoht ei pruugi olla päris täpselt kaardile kantud. Kuna piiripikkuseid võis mõõta lindiga, siis tihti tuli eriti pikkadel piirilõikudel ette ka joonepikkustes suuremaid või väiksemaid eksimusi, mistõttu alates 2000 aastast keelustati lindiga piiride mõõtmine ja kohustuslikuks sai elektrooniliste elektrooptiliste mõõteseadmete või laserkaugusmõõtjate kasutamine. Selliste seadmetega mõõtmisel, kui seade on kontrollitud ja korras ning kasutatakse õigesti, saab rääkida ükskõik kui pikkade distantside mõõtmisel juba mõõtmisveast mis jääb paari sentimeetri piiresse või isegi alla selle.

Koos Eesti põhivõrgu rajamise ning uue Lambert Estonia (L-Est) koordinaatide süsteemi kehtestamisega muutusid nõuded katastrimõõdistamisele veelgi. Tänasel päeval on üldiselt lubatud mõõta vaid riiklikus L-Est süsteemis. See tagab lisaks konkreetse kinnistu mõõdistustäpsusele ka selle kinnistu asukohalise paiknemise täpsuse. Maamõõtja poolt plaanil esitatud koordinaatide järgi asetub kinnistu katastrikaardil täpselt sinna, kus looduses piirid on. Sellise kinnistu kadunud piirimärke on igal ajal võimalik taastada täpselt kohta, kus nad algselt asusid. Eelduseks on muidugi see, et maamõõtja poolt esitatud koordinaadid on õiged ja mõõtmisel ei ole tehtud suuri mõõtmisvigu.

Et saada konkreetsesse kohta riikliku koordinaatide süs-teemi koordinaate selleks on kaks võimalust. Avatud maastikul saab koordinaadid määrata kindlale punktile (näiteks piiripostile) GPS seadmetega. Avatud peab olema maastik selleks, et seade suudaks segajateta ühenduse luua satelliitidega. Metsas, võsas või lhtsalt puu all seega selline moodus ei sobi, kui tahetakse saada õigeid ja täpseid koordinaate. Maamõõtmisel kasutatavate GPS seadmete täpsusklass jääb paari millimeetri ja paari sentimeetri vahele. Kellel GPS seadmeid pole, need kasutavad mõõtmise alustamiseks riikliku põhivõrgu punkte. GPS olemasolul, kui objekt asub kinnisel maastikul (nt. mets), märgitakse lagedale maha kaks GPS punkti (GPS paar) milledelt mõõtmist alustatakse. Nii tuleb enne kinnistu mõõtmisele asumist, tavaliselt maamõõtjal rajada objektini ja mõõdistada nn. Sidumiskäik. Hajaasustuses asuvad riiklikud punktid (punktide paarid) umbes 5-6 km vahedega. Seega võib enne pisikese maatüki mõõtmisele asumist osutuda vajalikuks kilomeetreid pikkade käikude mõõdistamine, mis osutub põhitüki mõõtmise mahust mitmeid kordi mahukamaks ja aeganõudvamaks. Sellepärst võibki maamõõtjaid ikka ja jälle selliste riiklike põhivõrgu punktide juures askeldamas näha.

Eesti põhivõrgu punkti tunnuspost

Sidumiskäik ja käiguskeem

Katastriüksuse plaan

Töö joonisfailiga

Sisetööd

Pärast välitöid, kui piirid on nõuetele vastavalt piirimärkidega tähistatud, riiklikud L-Est koordinaadid on objektile sidumisega toodud või GPS seadmetega määratud ja piirid ning situatsioon mõõdetud, asub maamõõtja väljas saadud andmete töötlemisele, ning dokumentatsiooni koostamisele. Kui andmete töötlemisel peaks selguma, et mõõdistamiskäigud ei sulgu nõutava täpsusega või kui selgub, et mõõdetava kinnistu piirid ei sobi juba varemmõõdistatud kinnistute piiridega, siis teostab maamõõtja kordusmõõtmised, et vigade põhjus välja selgitada. Kui vigade põhjust ei suudeta tuvastada või kui keegi ei tunnista, et on teinud vea, siis kontrollivad looduses mõõtmisi Maaameti kontrollbüroo geodeedid, ning langetavad otsuse, kes peab oma töö ümber tegema.

Kui kõik on korras koostab maamõõtja katastriüksuse plaanid, piiriprotokollid ning katastriüksuse toimiku. Maaomanik saab tavaliselt Maa-ametist pärast katastriüksuse registreerimist ühe plaani, piiriprotokolli, kohaliku omavalitsuse korralduse, kandeotsuse jm. juriidilised dokumendid. Kogu välitööde aruanne, koordinaatide ja pindalade arvutused, ning muud maamõõtja poolt koostatavad dokumendid, jäävad maamõõdutoimikusse ning arhiveeritakse.

Piiride tuvastamine ja piirimärkide taastamine.

Väga tihti on kinnistute piiridelt kadunud piirimärgid. Piiri-protokollile allakirjutmisega võtab maaomanik endale ka vastutuse piirimärkide säilimise eest.

Enamasti kaovad just metalltorust märgid ja piirikivid harvem. Põhilised kohad kus kohe kuidagi märgid ei püsi on heina- ja põllumaad, teedeääred ning haljasalad. Kui teede ääres aitab tihti see, kui toru on löödud hästi maa-sisse ja ülemine ots maaga tasa, siis põldudel ja heinamaadel künnab traktor nad ikkagi ära. Seepärast on põldudele piirimärkide taastamine suhteliselt tühi ja mõttetu töö. Praktikas puudub ka vajadus kui just naabritel ei ole piirivaidlusi, sest suuri põllumassiive harivad tavaliselt rentnikud. Kui aga peaks siiski olema vajadus oma kadunud piire taastada siis tuleb tuvastada piirid looduses ning olemasolevale infole ja andmetele ning piirinaabrite kokkuleppel piirimärgid taastada. Eelpool sai loetletud erinevaid täpsuse ja metoodikaga teostatud mõõdistustöid. Seepärast tuleb ka igal üksikjuhul taastamisele läheneda erinevalt. Kõige lihtsam on taastada piirimärke (olenemata kuidas maa mõõdetud on) siis, kui ka naaberkinnistute piiridega kõik kokku sobib. Mida rohkem on alles vanu piirimärke seda parem.

Maamõõtja mõõdab võimalikult paljude kinnistute olemasolevate piirimärkide asukohad ära ning arvutab välja taastatavate piirimärkide asukohad. Kui aga peaks naabrite vahel olema vastuolud (erinevad piirijoonte pikkused, erinevad nurgad, erinevad koordinaadid) siis on taastamine märksa aeganõudvam ja keerulisem. Vastuolude puhul on üldjuhul kõige lihtsam taastada L-Est koordinaatide süsteemis mõõdetud üksuste piirimärke. L-Est süsteemis mõõdetud kinnistu piirid taastatakse vastavalt plaanil antud L-Est koordinaatidele (kui nad just ei satu igati ebatõenäolisesse kohta looduses, näiteks tee keskele või hoone sisse vms.) Teiste piirinaabrite vähemtäpsed piirid märgitakse täpse-mate tööde järgi. Nii on üldjuhul taastamisel võimalikud järgmised kõrvalekalded algdokumentidest: L-Est süsteemis mõõdetud töödel piirimärgi asukohaline erinevus kuni 70cm ; Täpsetel kuid suvalises süsteemis mõõdetud töödel ei tohiks katastriüksuse kuju muutuda, küll aga võivad muutuda piirimärkide asukohad aluskaardil ja siin piirangut põhimõtteliselt pole kuna kinnistu võib olla kaardile kantud valesti. Kõige rohkem võivad oma asukohta aluskaardil muuta AFG mõõdetud tööde piiripunktid sest piiripikkused ei pruugi olla õiged ning nurkasid pole neil üldse antud. Seega ei pruugi alati maa-ameti kaardil olev kinnistu asuda looduses täpselt seal kus ta kaardil asub. Kõige kindlamad on ikkagi looduses olemasolevad piirimärgid ja neid keegi liigutada ei tohi.

On ka juhuseid, kus maaomanikud on ise piirimärke ümber tõstnud ja siis maamõõtja mõõdab neid, ning ühegi kinnistu piir omavahel kokku ei lähe. Ja kuna keegi ka ei tunnista, et ta piirimärke liigutanud on, siis saavad nõudekirjad oma tööd kontrollida kõik maamõõtjad, kelle tööde piiripostid on oma asukohta muutnud. Ja siis suurtes vaidlustes, vahel selgub ka tõde. Seepärast alati, kui on vaja piirimärke taastada või piire tuvastada, tuleb probleemile läheneda erinevalt ja kõiki asjaolusid arvestades. Alati on igasugustes piirivaidlustes, kui piirid naabritega ei sobi ning kadunud on vanad piirimärgid, mille tulemusel tuleb läbi viia piiride tuvastamine ning uus piirimärkide paigaldamine ning piiride mõõdistus, kõige suurem oht kaotada looduses oma kinnistu küljest maad neil, kelle kinnistu on moodustatud kaardi ja plaanimaterjali alusel (või ka aerofotogeodeetilisel viisil mõõdistatud), sest üldjuhul on just need kõige ebatäpsemad. KPM alusel on meil moodustatud näiteks enamus RMK (riigimetsad), maanteede teemaade ning raudteede teemaade kinnistuid.

Maamõõtmise välitöödel

<<< TIITELLEHELE

Webpage Designed by OÜ Rakvere Invent 2006