XIX SAJAND

Trükised Eesti talurahvale 1802-1817

Tartu Ülikool

1800-1900

XIX sajandi alguses viidi Eestis läbi agraarreform (maareform) mis põhjustas maamõõtmiste ja plaanistamiste suurenevat vajadust. 1802a 14.juulil võeti Eesimaa kubermangus vastu Eestimaa rüütelkonna maapäeva talurahvaregulatiiv, mis parandas talurahva elutingimusi. Regulatiivi tuntakse „Iggaüks...“ nime all (see on regulatiivi eestikeelse teksti algus: „Iggaüks, kes nouab sannakulik ja öige olla, ellab omma Üllema varjo al, kes temma järrel kulab ja temma eest kostab“) ja sellega fikseeriti kõik mõisakoormised. Regulatiiviga piirati talupoegade müüki ja neile anti õigus omada vallasvara ning pärandada oma kasutuses olevat maad. Samuti asutati valla (kreisi)- ja kihelkonnakohtud („Kui ükski ei olleks, kedda üllekohtune peab kartma, siis teeksid kurjad õigedele ja teine teisele issi keskis tullist liga. Agga Üllemate ja Kohto läbbi tallitab Jummal neid“).

Liivimaa talurahva seaduse kinnitas keiser Aleksander I 20.02.1804a ja Eestimaa talurahva seaduse sama aasta 27. augustil. Selle alusel oli keelatud talupoegi ilma maata müüa. Mõisale koormiste maksmine hakkas sõltuma kõlvikute pindalast ja kvaliteedist. Vastu võeti veel rida erinevaid seaduseid, mis talurahvale suuremaid õiguseid pidid andma. Seadused anti välja ka kirjatrükis (Eestima Tallorahwa Kohto-Seädus, ehk Walla-kohto Käso-ramat ; Seädused Maa-rahwa pärralt antud, kes Liwlandi Gubermenti wallitsuse all ellavad ; Seädused Maa-rahwa pärralt jne).

Maamõõtjate koolitus kohapeal jätkus Tartu ülikooli taasavamisega 1802a. Uued maamõõtjad said oma teadmised Johann Wilhelm Andreas Pfaffi , Magnus Georg Pauckeri ja Friedrich Georg Wilhelm Struve käe all. Friedrich Gustav Jürgens, kes ka ise tegutses aktiivse maamõõtjana, koostas maamõõtjatele eksamiprogrammi kuhu kuulusid aritmeetika, algebra, geomeetria, trigonomeetria, geodeesia ja maamõõduseadused. Maamõõtja pidi oskama kasutada bussooli (mõõteseadeldise ja loodiga varustatud kompass) mensulit ja selle lahutamatuid seadmeid, diopterjoonlauda v kippreeglit, circumferentorit /grafomeetrit e eesti keeles alidaadi (teodoliiti) ja astrolaabi.

1808-1809 teostati Magnus Georg Pauckeri juhendamisel Emajõe mõõdistamine ja kaardistamine.

1809 alustas Carl Friedrich Tenner triangulatsioonivõrgu rajamist ja mõõdistamist Peterburgist Narvani, Narvast Tallinnani ja Tallinnast Tartuni.

1816 Talurahva seadusega kaotati pärisorjus Eestimaa kubermangus. Samal aastal alustsid Friedrich Georg Wilhelm Struve ja Carl Friedrich Tenner meridiaani kaare ühele kraadile vastava pikkuse mõõdistamist.

1820 algas talude päriseks ostmine mis tingis talude „kruntimõõtmise“. Kruntimine põhjustas külades suuri muudatusi, sest talud viidi üle uude kohta (hajutati) kus nende juurde mõõdeti maa. Välja ostmata rendi- talude eest maksti mõisale teorenti, alates 1868a raharenti. Enne 1919a maareformi oli praeguse Eesti aladel päriseks ostetud 51640 talu, neist kõige vähem, 29% Virumaal. Renditalusid oli enne maare- formi 23023 talu. Päriseks ostetud talude pindala oli keskmiselt 34- 35ha, renditalude pindala 24-25ha.

1825a maamõõduinstruktsiooni kohaselt toimus mõisates maamõõt- mine järgmiselt: 1) Maastikule kanti põhi-lõuna ning ida-lääs suunaline kaardivõrk: läbi mõisa südame rajati kaks pealiini ja tähistati vaiadega. 2) Pealiinide külge mõõdistati umbes 1,5km (3000 küünra e 63000 tolli) pikkuste külgedega ruudud. 3) Need jagati omakorda väiksemateks ruutudeks (u 250-300m külgedega). Mööda ruutude külgi löödi maasse umbes iga 125-150m tagant nummerdatud puuvaiad, kuhu kirjutati peale vastavad pikkusmõõdud. 4) Maha märgitud võrgustik kanti mensuli abil mõisa mustandplaanile ja jäi plaani alusvõrguks. Täisnurkade märkimiseks maastikul kasutati peegel- või silnderekkerit (põhimõtteliselt tähendab ekker kahte täisnurga all kokku pandud dioptrit).

Kuni optilise kaugusmõõtjaga kippreegli kasutuselevõtmiseni mõõdeti vahemaad mõõteketiga. Kõlvikute piirid mõõdeti enamasti mensuliga kahest seisupunktist. Seetõttu on vanematel maaplaanidel üldjuhul kõik kõlvikute piirid, kraavid ja teed sirgete külgedega ning nurgelised. Optilise kaugusmõõtja kasutuselevõtuga hakati rohkem ja tihedamalt mõõtma ka mitte sirgjooneliste objektide käänupunkti, ning hilisematel plaanidel on need loodusobjektide kontuurid kujutatud juba enam mitte nii nurgelistena ja palju tõetruumalt.

Pindalad mõõdeti valmis joonestatud plaanilt graafilisel teel, milleks kasutati spetsiaalset paletti (läbipaistval kalka paberil ruudustik või puitraam, millele oli kindla vahemaaga risti kinnitatud peened traadid). Keerulisematel palettidel võisid ruudud omakorda olla jagatud kolmnurkadeks (diagonaal ruudustik). 1825a maamõõdu instruktsiooni kohaselt pidid paleti mõõdud olema tündrimaade puhul vähemalt 100 x 140 küünart, vakamaade puhul 100 x 100 küünart ja kapamaade puhul 20 x 20 küünart.

1825-1827 anti erinevas trükis välja Venemaa Impeeriumi atlas, kus sees ka Eestimaa kubermangu kaart koos maakondade piiridega.

28.09.1827 sündis kirjanik, poliitik ja ühiskonnategelane Wilhelm Friedrich Eichhorn, kes tegutses ka reviisori ja aktiivse maamõõtjana. (Alates veebruarist 1854 kui Eestimaa kubermangu eramaamõõtja: Akte betreffend die Anerkennung des W. Eichhorn als Estländischer Privatlandmesser EAA.30.4.284)

20.10.1827a anti välja ukaas, mille kohaselt pidid kõik kubermangu maamõõtjad esitama aruandeid Senati Maamõõdu Kantseleisse, kui maavalduste omanikud vahetusid.

31.07.1828a ukaasiga andis senat kubermangu maamõõtjatele suuremad privileegid kui seni. Kubermangu maamõõtja hakkas alluma otse kubermangu valitsusele ja ükski teine ametiasutus või ametnik, peale kuberneri, ei võinud neile ettekirjutusi teha.

1831a anti välja Vene riigi ajaloo ja geograafia atlas.

1835 anti välja Rahukohtu Nuhtlusseadus, milles on §149 ja §152 kohaselt karistamist väärt teona üles loetletud muuhulgas ka loata võõral maal viibimine ja maaparandussüsteemide (kraavide ja truupide) kahjustamine. Tuttavad teemad ka tänases maakasutuses. Talude päriseks ostmine ja uued omandisuhted vajasid hädasti reguleerimist ka seaduste tasemel.

1844a 8. jaanuaril moodustati Eestimaa ja Liivimaa kubermangudesse joonestuskojad. Joonestuskojad allusid kubermangu valitsusele ja alates 24.01.1870a Justiitsministeeriumi maamõõdu osakonnale.

1846 annab Kolga-Jaanis sündinud ja surnud Carl Gottlieb Rücker (10.08.1778-31.05.1856) välja Liivi-, Eesti- ja Kuramaa üldkaardi mõõtkavas 1/605 000 (General-Karte der Russischen Ost-See Provinzen Liv-, Ehst- und Kurland, nach den vollständigen astronomisch-trigonometrischen Ortsbestimmungen u. den speciellen Landesvermessungen auf Grundlage der Specialkarten v. C. Neumann, C. G. Rücker und J. H. Schmidt herausgegeben von C. G. Rücker. Reval, 1846.)

1849a annab keiser Aleksander I välja uue Talurahva seaduse mille järgi mõisa maad jagunevad mõisa ja talumaaks. Talude maad pidi mõisa maast välja mõõtma.

1856a trükiti rikkalikult illustreeritud huvitav atlas, kus pearõhk pole mitte kaartidel, vaid kõigel muul. Tutvustatakse kubermangude suuremaid linnu, antakse ülevaade majandusharudest, kirjeldatakse vappe, kliimat ja geograafilist paiknemist. Eestimaa ja Liivimaa kubermangudele on seal pühendatud kummalegi kaks lehekülge.

1863a suleti Peterburgi Metsa ja Maamõõdu instituut.

1866a võeti vastu omavalitsuse seadus, mis vabastas talupojad mõisnike eestkoste alt.

1867 asutas Palmse mõisa omanik Alexander von der Pahlen Balti Raudtee Seltsi. 1868 läks lahti Paldiski-Tallin-Gatšina raudteekoridori mõõdistamine ja mahamärkimine. 1869 koostati Eestimaa Kubermanguvalitsuse ringkiri, mis sätestas seoses Balti raudtee ehitusega maade võõrandamise ja kahjude hüvitamise korra. Sama aasta mais alustati Balti raudtee ehitamist Paldiskist Tallinna ja edasi Tapa-Narva-Peterburgi suunal. 24. oktoober 1870 avati Balti raudtee, 1876 valmis Tapa-Tartu raudtee, 1887 Tartu-valga raudtee, 1889 Valga-Võru-Pihkva raudtee. Samal aastal asutati esimesed põllumeeste seltsid. 1893 raudtee riigistati. 1895 alustati Viljandi- Mõisaküla raudtee mahamärkimist ja sihtide ajamist. 1898 alustati maamõõdu ja märkimistöid Viljandi-Tallinn raudtee ehituseks.

Maamõõtja-kaardistaja töövahendid

Maamõõdukett

Pikksilmaga Kippreegel

Palett

Venemaa Impeeriumi atlas 1825a

Venemaa ajalooatlas 1831a

1835a Nuhtluseseadus

C.G.Rückeri 1846a kaardi 1908a trükk

1856a atlas

Kaartidel ja maaplaanidel kasutatavad leppemärgid 1800-1900a

1870a Tallinna raudteede plaan (TLA)

Väljavõte 1887a päriseks ostetud talumaa plaanist.

1871a Rakvere linna plaan

*

1871a Eestimaa kubermangu kaart

1871a Narva linna plaan

1816-1855 Struve – Tenneri meridiaanikaare mõõtmine

1816a alustati F.G.W.Struve eestvedamisel Liivimaal astronoomilis- trigonomeetrise võrgu ehitamist ja mõõdistamist. 1919 Liivimaa võrgu mõõdistustööd lõpetati. Samal ajal (1815-1822) teostas C.F.Tenner Venemaa Sõjaväe Topograafiaosakonna ülesandel Minski, Grodno, Vilniuse ja Kuramaa triangulatsioonivõrgu ehitus- ja mõõdistustöid. Enne seda tutvus Tenner põhjalikult prantsuse astronoomi ja õpetlase Jean-Baptiste Joseph Delambre teadusliku aruandega Prantsuse suure kraadimõõtmise kohta.

1820 alustati Vene Teaduste Akadeemia tellimusel kraadimõõtmist Doonaust Põhja-Jäämereni. Tööde eestvedajaks määrati F.G.W. Struve. Samal aastal esitas Struve Tartu Ülikoolile taotluse meridiaani- kaare ühe osa, mis kulges Suursaarest Jekabpilsini, triangulatsiooni- võrgu ehitamise ning mõõdistamise loa saamiseks. Samuti taotles ta ülikoolilt nende tööde finantseerimiseks ning vajalike instrumentide ostmiseks raha. Luba ja finantseerimine saadigi ning vajalikud sead- med osteti Saksamaalt. Kohe alustati sobilike triangulatsioonipunktide asukohtade otsimist Liivimaast kuni Soome laheni. Välja valiti 20 baaspunkti, 2 abipunkti ja üks baasjoone asukoht. Abipunktid rajati Viru-Nigulasse ja Rakkesse. Kõikidesse punktidesse ehitati signaalid.

Baasjoone asukoht asus Simunas (Katko), Avanduse mõisa maadel. Selle üks ots tähistati Struve sõprade Ferdinand Friedrich Georg Ludwig von Wrangelli (üks Vene Geograafiaseltsi asutajatest ja 1827. aastast Keiserliku Teaduste Akadeemia korrespondentliige ning alates 1855a selle auliige) ja Avanduse mõisniku Krahv Friedrich Benjamin von Lütke poolt 1849a kivist 1,9m kõrguse monumendiga, mis paigaldati Struve poolt rajatud paekivist vundamendil asuvale gra- niitkivist tsentriauguga kiviplaadile. Baasjoone teine ots oli tähistatud samuti paekivist laotud vundamendi ning selle keskel asuva graniit- kiviga, millesse raiuti tsentriauk. Punkt leiti Struve-Tenneri triangula- tsioonipunktide otsimise käigus 2002a, kui Maa-amet oli alustanud ( vastavalt 2000a Rahvusvahelise Maamõõtjate Föderatsiooni ettepanekule, esitada meridiaanekaare mõõtmise säilinud objektid UNESCO maailma kultuurimälestiste nimekirja kandmiseks, ) nende punktide otsimist. Maa-amet soovitas UNESCO nimekirja kanda Eestis 22-st meridiaanekaare mõõtmise punktist kolm: Tartu Tähetorni ja Simuna baasjoone otsapunktid ( otsapunktid mõõdeti GPS seadme- tega ja baasjoone pikkuse erinevuseks 1827a mõõdetud pikkusest saadi 0,014m e 14mm). Baasjoone mõõtmisel 1927a osalesid lisaks Struvele veel F.F.G.L. von Wrangell, TT astronoom Magnus Wilhelm Preuss, TÜ üliõpilane Vassili Fjodorov, ja TÜ inspektor A.E.Engelmann. Baasjoone mõõtmisest 1827a saab lugeda täiendavalt siit.

Meridiaanekaare mõõtmisel võeti kasutusele uus nurgamõõtmise ringvõtete meetod. Nurgad mõõdeti kuue täisvõttega. Mõõteinstru- mendiks oli kasutusel saksa insener Georg von Reichenbachi konstrueeritud sekunditäpsusega universaalteodoliit. Astronoomilised vaatlused geograafilise laiuse ja asimuudimääramiseks teostas Magnus Georg Paucker ja neid teostati triangulatsioonivõrgu kolmest punktist (Tartus, Jekabpilsis ja Suursaarel).

1828a kohtusid Struve ja Tenner Tartus. Tenner tegi Struvele ettepa- neku haarata kraadimõõtmisse ka tema poolt rajatud ning mõõdistatud triangulatsiooni võrk. Mõõdistuste ühinemiskohaks lepiti kokku Daugava jõe piirkond Lätis. Edasi laienesid mõõdistustööd lõunasse ja põhja (soomes juhtis mõõdistustöid samuti Struve).

1830-1852 teostas Struve koos Nils Haqvin Selanderi ja Christopher Hansteeniga mõõtmisi Tartu meridiaanikaare pikendamisel kuni Põhja-Jäämereni Norra rannikul. Samal ajal teostas Tenner mõõtmisi lõunas, läbi Grodno kuni Doonau suudmeni Bessaraabias

Pärast võrkude ühendamist ja mõõtmiste lõpetamist pöördusid Tenner ja Struve Saksa teadlase Friedrich Wilhelm Besseli poole, et see arvu- taks ja täpsustaks maa ellipsoidi parameetreid. Bessel kasutas arvuta- miseks maailmas eelnevalt teostatud kraadimõõtmiste tulemusi (Prantsuse, Berni jm mõõdistamised). Besseli 1841a ellipsoid oli Eestis kasutusel kuni 1945 aastani.

Vene-Skandinaavia kraadimõõtmisel selgus, et ühe laiuskraadi kaare pikkus suureneb lõunast põhja ebaühtlaselt, mis tähendab, et maakera üldistatud kuju pole mitte tavaline korrapärane ellipsoid vaid hoopis ebakorrapärane ellipsoid ehk geoid. Struve avaldas mõõtmistulemused ja aruanded 1861 oma kolmeköitelises monograafias „meridiaanikaar“.

Struve meridiaanikaare Eesti triangulatsioonipunktide asukohad:

1) Hohenkreutz (Pikaristi) punkt leidmata

2) Haljall (Haljala) Kirikutorni tipp (uus tornikiiver asukohta muutnud)

3) Warresmäggi (Varesemägi) Praegu riigi geodeetilise põhivõrgu punkt kuid asukohta muutnud

4) Lewala (Levala) punkt leidmata

5) Raeküll (Raeküla) punkt leidmata

6) Ebbafer (Ebavere) Praegu riigi geodeetilise põhivõrgu punkt kuid asukohta muutnud

7) Marien-Magdalen (Koeru) Kirikutorni tipp (uus tornikiiver asukohta muutnud)

8) Tammik (Tammiku) punkt leidmata

9) Sall (Salla) Emumäe punkt leidmata

10) Oberpahlen (Põltsamaa loss) Lossi torn hävis II Maailmasõjas

11) Kersel (Kaarepere) punkt leidmata

12) Dorpat (Tartu Tähetorn) olemas

13) Holstfershof (Holstre) punkt leidmata

14) Arrohof (Arumõisa) Praegu riigi geodeetilise põhivõrgu punkt kuid asukohta muutnud

15) Annikatz (Anikatsi) punkt leidmata

16) Arrol (Arula) punkt leidmata

17) Helmet (Helme) Kirikutorn hävis II Maailmasõjas

18) Hummelshof (Hummuli) punkt leidmata

19) Lenard (Leenardi) punkt leidmata

20) Mariomäggi (Mariomägi) punkt leidmata

21) Katko (Simuna) olemas (Simuna-Võivere baasjoon)

22) Woibifer (Võivere) olemas (Simuna-Võivere baasjoon)

15.juulil 2005a võeti Struve meridiaanekaar UNESCO maailmapärandi objektide nimekirja.

Struwe-Tenneri ja Pulkovo-Nikolajev triangulatsioon

Friedrich Georg Wilhelm Struve

Carl Friedrich Tenner

Katko (Simuna) baasjoone otsapunktid

F.F.G.L. von Wrangell ja F.B. von Lütke

Reichenbach & Ertel 1821. universaalteodoliit (Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseum)

Simuna baasjoone Võivere punkti esmane ülevaatus muinsuskaitseameti poolt pärast selle leidmist 2002a. Märkmed on teinud Muinsuskaitseameti Lääne-Virumaa vaneminspektor Anne Kaldam

Struve-Tenneri meridiaanikaare mõõtmine

Struve meridiaani mõõdistuspunkte mujalt maailmast

Seoses sellega, et Eestimaal üha rohkem oli vaja erinevatel otstarvetel maad mõõta ja uusi plaane koostada, tekkis täiendav vajadus ka mamõõtjate järgi. Kui varem oli maamõõtmine riigi ja mõisnike „kallis eralõbu“, siis pärast maareformi vajasid maamõõtmisteenust juba ka talupojad, kes soovisid oma talu välja osta. 1850 hoogustus eramaamõõtjate litsentseerimine. Paljud endised kubermangu- või kreisi maamõõtjad alustasid uut karjääri eramaamõõtjatena. Samuti paljud endised maamõõtja abilised.

1870-ndates aastatest on andmeid ka ühe Virumaal tegutsenud naismaamõõtja kohta, mis tollal polnud just sugugi tavaline nähtus. Selleks oli Frau Johanna Fedder.

Maamõõtjate puudus tingis üha uute spetsiaalsete maamõõdukoolide avamise üle kogu Venemaa. 1874a avati Pihkva Maamõõdukool. 1875 avati maamõõdukool Penzas, 1876 Kurskis, 1877 Orenburgis (Orenburgi maamõõdukool viidi 1879 üle Ufaasse) ja 1889 Tibilisis. Maamõõdukoolid avati Venemaa Topograafide kooli (Школа межевых топографов- kuulus Moskva Riikliku Geodeesia ja Kartograafia Ülikooli juurde 1858-1873) sulgemisel selle baasil ja vahenditest.

1879-1880 toimusid Tallinna linna maamõõtja Friedrich J. Eurichi juhendamisel Tallinna mõõdistamis- ja nivelleerimistööd mõõtkavas 1/840 ja 1/2100

1892 alustati Soome geodeesiaameti juhataja Ilmari Bonsdorff`i juhtimisel Eestimaa Kubermangu triangulatsioonivõrgu rajamist.

Eesti Ajalooarhiivis säilinud aktid eramaamõõtjateks kinnitamise kohta

Pihkva maamõõdukool 1800 lõpp

Päriseks ostetud talude plaanid

1800-1900 Eestimaa kubermangus Rakvere maakonnas teadaolevalt tegutsenud maamõõtjad: Adolph Grünberg; Ludwig Otto Grünberg; Theodor Dau; J.Heinrich Ebrock; M.Kusmanov; J.Kusmanoff; Ernst Buschmann; August Grimm; Hofrat Adolph Eichenfeld; Wilhelm Friedrich von Eichhorn; Carl Ludwig Mühlberg; W.Ewald; Gustav Moritz Gnadeberg; A.Moritz von Dreyer; C.Dreyer; Carl August Jürgens; L.I.Schwan; J.Gromann; Georg Gustav Storch; J.G.Marfeld; Carl Otto Zilchert; Ernst Fedder; N.Sobolev; F.J.Krauze; Ernest M.Joa; Fr.Crieger; ? Kozevnikov

Maamõõduinstrumente ja plaanistusvahendeid XIX sajandist:

Bussool

Bussooli ja pikksilmaga niveliir

Bussooliga teodoliit

Bussooliga teodoliit

Bussooliga teodoliit

Joonestustarvikud

XX SAJAND

Eesti- Liiwi- ja Kuramaa kaart 1900a

Wegekarte des Walkschen Kreise 1904

1900-2000

1900 aastate algul ilmus K.A.Raag kirjastuselt Tartus eestikeelne Eesti- Liivi- ja Kuramaa kaart. Kaardile on kantud põhimaanteed ja kõik uued raudteed.

1900 avati Tallinn-Viljandi raudtee. 1905 Keila-Haapsalu raudtee harutee.

Jätkus talude päriseks ostmine. Talude ostmine oli aktiivsem Liivimaal. Mõõdistati ja koostati talude plaane ning mõisate kaarte.

Sajandivahetusel anti välja Vene Kindralstaabi nn. „ühe verstalised“ topograafilised kaardid mõõtkavas 1/4200 (1 sentimeeter kaardil võrdub 420 meetriga maastikul). Rakvere maakonna verstaline kaart, mis on välja antud Venemaa sõjaväe topograafia korpuse poolt, on säilitamisel Eesti Maanteemuuseumis (EMM 56:2 A 49:2/1-73). Paralleelselt anti osade piirkondade kohta välja ka ½ vestaliseid kaarte (M: 1/2100)

Venemaa sõjaväe topograafia korpus teostas Eestis laiaulatuslikke topograafilisi töid ajavahemikul 1893-1913. Mõõdistustöid alustati Narvast ja liiguti Tallinna poole.

Paralleelselt venekeelsete kaartidega anti välja ka erinevaid saksakeelseid kaarte. Näiteks iga maakonna teedekaardid koos kihelkondade ja mõisate piiridega (Wegekarte des Kreise). Mustvalge kaart maksis 90 kopikat, värviline 1 rubla 50 kopikat.

Maamõõtjad 1900

1895a Topograafiline kaart

1900 ja 1918a Topograafilised kaardid

1917 toimus Venemaal revolutsioon ja Eestis läks võim ajutise valitsuse kätte. 23.02.1918 loeti Pärnus ette Iseseisvusmanifest ja järgmisel päeval kuulutati Tallinnas, Viljandis ja Paides välja Eesti Vabariik.

28.11.1918 algas vabadussõda mis lõppes 2.02.1920 Tartu Rahulepingu sõlmimisega. 1918 detsembris loodi kaitseväe staabi juurde topograafia osakond. Vabadussõja ajal olid kasutusel Vene topokaardid mida Eesti Kindralstaabi V osakond kivitrükis välja andis. Kaardid muudeti tasapisi eestikeelseteks. Hiljem, 1920 topograafia ja hüdrograafia osakonnad ühendati ja alates 1924a hakkas ilmuma ka Kindralstaabi IV osakonna topo-hüdrograafia aastaraamat. Peastaabi Topo- hüdrograafia osakonna ülemaks oli 1920 kuni 1934 Petrburi Sõjatopograafide kooli lõpetanud alampolkovnik (08.04.1924 kolonel) Jakob Prei (VR I/3) kes oli hiljem ka Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste lektor topo- hüdrograafia alal ning tunnustatud geodeetiliste, topograafiliste, hüdrograafiliste ja kartograafiliste tööde juhendaja.

Eesti sõjaväe topograafia osakonda juhtis Vabadussõja algul alampolkovnik (1935 kolonel) Eduard Adolf Bach (VR I/3, nr 336/12.05.1920) kes oli lõpetanud Pihkva maamõõdukooli ja Peterburgi sõjaväe topograafiakooli (2. detsembrist 1918 Operatiivstaabi topograafia jaoskonna ülem, aprillist 1919 Korraldusvalitsuse topograafia osakonna ülem ja Sõjakooli topograafia õppejõud, oktoobrist 1920 Kindralstaabi Valitsuse topo- hüdrograafia osakonna kartograafia ülem, märtsist 1923 Kindralstaabi IV osakonna topograafia ja kartograafia osakonna ülem, juunist 1929 Kaitsevägede Staabi topo- hüdrograafia osakonna topograafia jaoskonna ülem, juunist 1934 kuni maini 1935 topo- hüdrograafia osakonna ülema kohusetäitja. Üks Eesti Geodeetide Ühingu asutajatest Richard Tiitso kõrval)

Pärast rahulepingu sõlmimist alustas 26.02.1920 tööd Eesti-Vene sega-piirikomisjon. Alustati riigipiiri mõõdistamist ja mahamärkimist. Eesti pool ehitas 1920-1922 aasta tööde aruannete kohaselt 11 signaalidega triangulatsioonipunkti. Kokkuvõtvas aruandes märgitakse:

„Kui kindel piir koha peal ajutiste piiri märkidega oli sisestatud, astus sega-piirikomisjon rutulisi samme kindla lõpliku piiri ehituseks. Oktoobris 1920 aastal oli piiri täieliselt sisseehitatud, kusjuures on metsa kohtades raiutud 10 süllalised sihid ja lagedail kohtil kaevatud kahekordsed kraavid: on pandud 74 suurt raud piiriposti, 54 väikest tsement ja 68 väikest puust piiriposti. Kahekordset traat aeda on ehitatud 108 versta. Iga piiri käänu punktile on ehitatud triangulatsiooni signaal 8-18 sülla kõrgused.

Piirijoone teaduseline kindlaks määramine. Triangulatsioon. Nende tööde läbiviimiseks on ehitatud Eesti poolt 11 triangulatsiooni signaali 8-18 sülla kõrgused, välja rehkendatud 19 kolmnurka ja kindlaks määratud 16 uut triangulatsiooni punkti.“ [ERA.957.11.291]

1919 10.oktoobril võeti vastu maaseadus ja algas maareform, mille käigus võõrandati 1065 mõisate, kirikute, pankade jm aadliseisuses isikute maad, mis jagati järgenavatel aastatel 56 239 asundustaluks. 48% võõrandatud maast anti Metsapeavalitsusele. Algas laiaulatuslik võõrandatud maade tükeldamine e.kruntimõõtmine. Võõrandamisele ei kuulunud poolmõisad (Landstelle) juhul, kui poolmõisa omanik polnud samal ajal ka rüütlimõisa (Rittergüter) omanik. 822 rüütlimõisast 716 kuulus sakslastele, 66 eestlastele, 22 erinevate muude riikide kodakondsetele ja 18 venelastele.

1920 alustas Erich Karl Wilhelm Schoenberg geodeetilisi mõõtmisi Põhja-Eesti rannikul, Hiiumaal ja Saaremaal. Tööd jäid 1924 paraku pooleli.

1923 alustas Eesti Kindralstaabi Topo-Hüdrograafia Osakond Eesti territooriumi mõõdistamist mõõtkavas 1:25 000. Võetud ülesanne oli ambitsioonikas ja kohutavalt aeganõudev. Tööde käigus selgus, et vajalik on rajada uus I klassi triangulatsiooni- võrk. 1934 a otsustati loobuda 1:25 000 mõõtkavas tööde jätkamisest ja minna edasi olemasolevate vene verstaliste kaartide kaasajastamisega mõõtkavas 1:50 000. Vene kaardid eestindati, uuendati andmestikku ning süllad teisendati meetermõõdustikku. Kaartidest tehti alumiiniumlehele kleebitud planšetid ja mensulmõõdistusega kanti sinna kõik parandused. Lennukitelt teostati ka aerofotopildistamisi piirkondades, kus asusid suured metsamassiivid, rabad või sood. Eriti virumaal, Narva ja Rakvere piirkonnas.

Uue geodeetilise põhivõrgu rajamise tööd algasid 1924a kui Helsingis moodustati Ilmari Bonsdorfi eestvedamisel Balti Geodeetiline Komisjon BKG (Balti Geodeesiakomisjon), mille liikmeks ka Eesti samal aastal astus. BKG abil soetati vajalikud mõõteriistad ning koostati triangulatsioonivõrgu rajamise ning mõõdistamise juhendid. 1929a rajasid Robert Livländer ja Herbert Muischneek Tartus Toomemäele 100 meetri pikkuse kontrollbaasi. Loodi 849 punktiga neljast järgust (I ; II ; III ; IV) koosnev plaaniline põhivõrk millest I järgu võrk koosnes 170 kolmnurgast, 118 punktist ja kolmest, Lagedi, Saaremaa ning Antsla baasjoonest. Punktide koordinaadid arvutati tööde lõppedes Eesti 1937 aasta koordinaatide süsteemi.

( IV järgu tihendusvõrgu punktid olid Vihula vallas Nõukogude aegses piiritsoonis suures osas 2000-ndate aastate alguses veel alles. Punktid on tähistatud suurte maakividega ja ümbritsetud üldjuhul umbes 3 meetrise läbimõõduga kupitsaga. Kivisse on raiutud punkti number ja tsentriauguga rist, mille kõik otsad (piirisuunad) on põikjoontega „kinni“ raiutud, või on kivisse paigaldatud metallist tsenter. 1999-2000 aastal meie poolt teostatud vanade põhivõrgupunktide valikulise mõõdistuse käigus tuvastati punktide koordinaatides asukohalised erinevused vahemikus 0,05 kuni 0,20 m ja selle põhivõrguga seotud piirikivide koordinaatides erinevused vahemikus 0,10 kuni 0,60 m.

2010 aasta valikulisel ülevaatusel selgus, et osad endised Eesti Vabariigi põhivõrgu punktideks olnud ristikivid on kellegi poolt (suveniirina ? - analoogselt osadele mõisate aegsetele maakivist verstapostidele) minema veetud (nt. Altja).

Põhjarannikule on Nõukogude Armee poolt rajatud ka eraldi polügonomeetria võrk, mille koordinaate ja muid võrgu rajamist puudutavaid andmeid ei ole õnnestunud leida.)

Kerni alidaad 1908

Maamõõtjad 1920 aastal

Riigipiiri rajamist puudutavaid materjale 1920-22 (Eesti Rahvusarhiiv)

Mensulmõõdistus

1926-1940 rajatud triangulatsioonivõrk

Väljavõte 1936a Lahe, Lobi ja Koolimäe külade mõõdistusplaanist koos IV järgu tihendusvõrgu polügonomeetria punktide ja koordinaatidega

Eesti põhivõrgupunktide kirjeldus 1944

Rakvere maakorraldaja ning Virumaa vanem maakorraldaja Hans Persmann (Pärismaa) kirjeldab tolle aja maamõõduolu- sid Eestis järgmiselt:

„Tehniline varustus koosnes 10 süllalisest jala pikkuste lülidega ahelast, mensulast (küllalt primitiivsest), sihtrauast (alidade) ja 50 süllasest tõrvatud nöörist, millele iga sülla tagant olid kinnitatud nahast lapatsid numbritega (viied ja kümned olid erikujulised). Suurema maa-ala mõõdistamine toimus järgmiselt: Raiuti lahti ja tähistati ristikivide või kupitsatega piirisihid. Mõisade ja külade vahelised piirid olid tihtipeale aetud looduslike märkide järele. Piirimärkidena oli kasutatud suuri kive, milledele ronimine teodoliidiga mõõdistamisel ja milledel töötamine oli tükk akrobaatilist tööd. Maa-ala keskelt, põhjast lõunasse, rajati läbi peasiht, mis ulatus piirist piirini. Peasihist rajati iga 50 sülla tagant põiksihid, mis eemaldusid peasihist täisnurga all ja ulatusid peasihist jällegi ringpiirini. Põiksihid vaiatati iga 50-ne sülla tagant, mõõdeti ahelaga (hiljem lindiga), põiksihtide otsade vahelised piirilõigud ja oligi valmis võrk üksikasjade mõõdistamiseks. See kõik kinnitati osade viisi plaani paberile, paber kinnitati mensula planšetile ja mindi üle põiksihi vaiadest. Peale ülemal kirjeldatud varustuse oli mõõdistajal veel 25 nummerdatud poole meetri pikkust vaia. Latipoiss kaasas, tähistas mõõdistaja kohapeal vaiadega ära kõik kõlvikute piirikäänakud ja märkis paberile vaiade suhtelise asendi ning kõlviku nimetuse. Latipoiss hakkas siis numeratsiooni järjekorras vaiasid pidi käima, vaiasid kokku korjama ja vahel ka kontrolliks vaia numbrit hõikama. Mensula juures sihtis mõõdistaja sihtrauaga vaiale, jooksupoiss lidus nööriotsaga vaiani ja hasplimees nimetas nööri pealt saadud kauguse, mis sirkliga märgiti plaanile. Haspel keerles püsti maa sisse löödud vaial ja sellele kruttis hasplimees nööri jälle tagasi. Kui latipoiss sattus võsaga kaetud kohta, karjus ta „hopp-hopp“ ja sihtimine ning nööri pingutamine toimus hääle peale. Lihtsamatel ja kättesaada- vamatel kohtadel käis latipoiss ilma tähistusvaiadeta. Selliselt käidi mensulaga läbi kõik põikisihtide vaiad ja saadi mõõdistamisplaan, mida tollel ajal nimetati conceptplaaniks. Conceptplaanilt kanti piirid ja ülesvõtted torgete abil suurele plaanipaberile, joonestati tušis, illumineeriti ja varustati pealkirjadega. Valmisplaanile kleebiti alla valge riie ja ääristati värvilisest riidest paelaga (lehed 2 x 1,5m)

Eelpool kirjeldatud mõõdistamise grupi kaudu saadigi mõõdistajate juurdekasv. Jooksupoisist sai latipoiss, latipoisist maamõõtja abi, abist pärast mitmeaastast praktikat võimaldatava eksami kaudu vannutatud maamõõtja. Praktika all tuli mõista peale tehniliste oskuste ka määruste tundmist ja seltskondlikku lihvi.

Maamõõtja teenis 150-200 krooni kuus, maamõõtja abi 80-100 krooni kuus, joonestaja-arvestaja 40-90 krooni kuus. (Staažikas kantseleiametnik teenis tollal 70 krooni kuus).“

1921 kinnitati Eesti Maamõõtjate Seltsi põhikiri. Ülevenemaalise Eesti Maamõõtjate Seltsi lõi maamõõtja ja poliitik Jakob Lukats 1908 aastal. Sellest arenes iseseisvuse ajal välja Eesti Maamõõtjate Selts.

1926 aastal kaotati Eestis kihelkonnad.

1927 21.oktoobril koostati Eesti Geodeetide Ühingu eestveda- misel „Maamõõtmise ja maakatastriplaanide valmistamise juhtnöörid“ mis avaldati samal aastal ka Riigi Teatajas (RT.102- 1927). See oli Eesti Vabariigi esimeseks regulatsioonidoku- mendiks, mis puudutas maamõõtmist ja katastriplaanide vormistamist ja millega sooviti katastrimõõdistamise valdkonda ühtlustada.

1933 aasta alguses koostati Maamõõteseaduse eelnõu. Eelnõu nägi ette vannutatud maamõõtja institutsiooni loomise ja Põllutööministeeriumi katastriarhiivi tükeldamise ning jaotamise maakondade kinnistusjaoskondade vahel.

26.märtsil 1934 võeti Maamõõteseadus vastu. See pidi hakka- ma kehtima 1. augustist 1935a kuid uue korra sisseviimisega oli raskuseid ja selle kehtima hakkamise aega lükati oktoobris 1935 edasi kuni 31. märtsini 1936a.

Uue Maamõõteseaduse järgi pidi maamõõtja kes soovis saada vannutatud maamõõtjaks, esitama haridus- sotsiaalministeeri- umi kutseoskuse osakonnale kutsetunnistuse õpingute läbimise kohta ja tunnistuse vähemalt kolme aastase erialase praktika kohta. Teised isikud, kes soovisid saada vannutatud maamõõ- tjaks, pidid esitama Põllutööministeeriumi katastri- ja maa- korralduse osakonnale registreerimisavalduse, läbima vastava eksamikomisjomi eksami (komisjoni juhtis Peeter Päts), andma maamõõtja vande ning maksma 500 krooni tagatisraha. Tagatisrahast kaeti vajadusel kõik maamõõtja tegevusest tekkivad võimalikud kahjud. Uute vannutatud maamõõtjate nimed avaldati Riigi Teatajas.

Mais 1935 said tunnistused esimesed vannutatud maamõõtjad, kelleks olid Hans Bergmann, Kristjan Tults, Albert Tõnson ja Edgar Kender. Enne seda Eestis vannutatud maamõõtjaid ei olnud.

Põllutööministeeriumi juurde loodi Geodeetiline komitee mida juhtis Põllutööministeeriumi Katastriameti juhataja Karl Puhvel.

Paralleelselt Põllutööministeeriumi Katastriametiga andis kar- tograafilisi materjale välja sõjaväe topo-hüdrograafiaosakond. 1934 andis Topo-hüdrograafiaosakond välja Eesti topograafi- lise ülevaatekaardi mõõtkavas 1:200 000. Alusmaterjalina kasutati vene topokaarte mõõtkavas 1:25 000 ja 1:50 000. 1930 hakkas Katastriamet välja andma skeemilisi kaarte mõõt- kavas 1:10 000 (tuntud ka kui „ruutkaardid“ või ülevaatekaar- did). Kaardid joonestati vajalikus mõõtkavas kasutades kopee- rimisel selleks pantograafi ja talude originaalplaane. Kaardid anti välja erinevatel aastatel ajavahemikus 1931-1944. Need kaardid olid põhiliseks alusmaterjaliks taasiseseisvunud Eestis maareformi läbiviimisel, kui hakati tagastama endiseid talumaid. 1930-1934 anti välja esimesed 34 kaardilehte, 1935 aga juba 239 lehte, 1936 – 267, 1937 – 207; 1938 – 301; 1939 – 155; 1940 – 96; 1942 – 11; 1943 – 25 ja 1944 – 29 lehte. Kokku 1362 kaardilehte mõõtkavas 1:10 000. Kaartidele on kantud põlistalude nimed ja/või numbrid ning asundustalude nimed ja/või numbrid, mida hakati eraldama 1919 aastast. Asundustalude numbri ees on täht A. Ühe kaardilehe kaardi- mõõdud on 55 x 57,5 cm (raamjoon 57 x 59,5 cm) ja selle ulatus on 3193 ha.

Talude plaane anti alates 1927 aastast välja põhiliselt kolmes normaalmõõtkavas: 1:2000 (väiksemad kui 10ha) ; 1:4000 (suuremad kui 10ha) ja 1:5000 (1927aastani kehtinud normaal- mõõtkava). Talude plaanid joonestati käsitsi üldjuhul vahapabe- rile ja värviti samuti käsitsi. Talude plaanidest valmistati maa hindmise tarbeks koopiaid (Maa hindamise plaane). Koopiad olid kas üksiku talu kohta või kopeeriti ühele plaanile mitme naabertalu plaanid ja saadi niiviisi kas piirkonnakaart või terve küla kaart. Maade hindamine lõpetati 1932 aastal.

1928a Põllutööministeeriumi Maa- ja Metsade Peavalitsus. Vasakult esimene H.Persmann

Levinuim piirimärgi vorm – piiri- e. ristikivi

Vertikaalmõõdistamine 1930a

1927a maamõõte juhtnöörid

Talu maaparanduse eelplaan 1931

Uus Maamõõteseadus ja 1933-1936 Postimehes ilmunud artiklid

Kartograafiast (Ajakiri Sõdur 1935)

Eesti Inseneride Ühingu ajakiri 1936 Maareformist ja asundustegevusest

Eesti põhivõrk 1944a

Rakvere mõisamaade hindamise kaart 1924

Riigi metsamaade hindamise toimik 1923

Katastri kirjavahetus maade hindamise asjus 1930

Maade hindamise kaart 1923-1933

Skeemiline katastrikaart 1938

Käsmu küla renditalude plaan 1936

Diopter 1924 aastal

Kippreegel 1927

Mastaap-joonlauad

Ekker

Maamõõtja, latipoiss ja hasplimehed 1923 aastal

Triangulatsioonipunkt

Praktika maamõõdukoolis 1924

Maamõõtja 1925

H.Nurkse akt 1937

Mitte kõik ei läinud aga maamõõdutöödel, igasuguste uute eeskirjade ja seaduste vastuvõtmise kiuste, alati korrektselt ja probleemivabalt. Maamõõtjaid kibmutasid ka tänapäeval aktuaalsed ning üsnagi sama- laadsed probleemid.

Nii esitas näiteks 1933a lõpus Eesti Maamõõtjate Selts ametliku protesti selle kohta, et Tartu linna maamõõtja teeb riigitöö kõrvalt ka eramõõtmisi eraklientidele: „Eesti Maamõõtjate Selts on pöördunud avaldusega linnavalitsuse poole, milles tuuakse ette, et tööpuudus hakkab end tunda andma ka maamõõtjate tegevusalal ja juba tänavu kevadel ei jätkunud enam kõigile Tartus tegutsevatele eramaamõõtjatele töid... Selle kõrval tegutseb aga linna teenistuses asetsev kindlapalgaline linna maamõõtja laialdaselt ka eramaamõõtetööde alal, olles oma ametialal alalises kokkupuutes töötarvitajatega, on tema linnas ettetulevate maamõõdutööde suhtes sattunud monopoliseeritud seisukorda.“

03.01.1935 avaldab Tartu Postimees anonüümse maamõõtja kirja, milles too kurdab, et Vabariigi katastri ja maakorralduse osakonna töö on väga ebaratsionaalselt korraldatud. Seal töötab 200-300 isikut, keda riik peab üleval pidama. Asjaajamine katastris on liiga pikaldane „Isegi pisikeste plaanikeste tõestamine võtab katastriametis aega 3-6 kuud“. Samuti ei olda artiklis rahul katastripoolt teostatava kontrolliga „Kontrollimine on liig pedantsik: põhjused, miks plaane ei kinnitata, on sageli ilma praktilise tähtsuseta. Praegusel viisil kontrollimine tõstab maamõõdutööde hinda ligi 40% “ Samas artiklis tõdetakse, et „meie maamõõdu asjandus ei ole iseseisvuse ajal mingit edusammu teinud. Maamõõtjate majanduslik seis ei ole parem mustatöölise omast.“

Ka tegid ametivennad välitöödel või plaanide koostamisel vahel „haltuurat“ kandes piirimärgid plaanidele kuid jättes need looduses paigaldamata. Nii kirjutab Rakvere vannutatud maamõõtja Heinrich Nurkse oma piirimärgi taastamise aktis 1937a, et „Mõõdetava maatüki naabruses on möödunud aastal täpselt mõõdetud piirid vastu Peetri Nr 49 ja Kasepõllu Nr 125a talumaakohtadel. Teiste talumaakoh- tade peale on olemas ainult graafilised plaanid. Neid piire ülesseades selgus, et vastu jõge, talumaakoha Mägede-Everki No 11 vahel puudus ristikivi ning see sai minu poolt pandud hästialalhoidunud kupitsa asemele.“

. XVI SAJAND <<<Vaata esimene lehekülg<<<    >>>Vaata järgmine lehekülg >>> 1944 -